Tartu Ülikooli muuseum toomkirikus

Toomemäel kõrguv Tartu toomkirik on üks Eesti suurimaid ja tähtsamaid keskaegseid ehitisi ning Tartu üks sümboleid. Kirikut on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1224. aastal, kui Tartust sai piiskopilinnuse asupaik. Piiskopkonna peakirik pidi alati paiknema linnas, mistõttu tegi just toomkiriku rajamine Tartust linna. Ehitustööd kestsid ligi 300 aastat, kuid valminud kujul tegutses kahetorniline kirik kõigest mõnikümmend aastat: 1558. aastal purustati see Liivi sõja käigus. Sestsaadik pole Tartu toomkirik enam usukeskusena tegutsenud. Asjaolu, et kiriku algupärast välisilmet, sealhulgas tornide tegelikku kõrgust, ei ole täpselt võimalik rekonstrueerida, kuna säilinud pole ühtki joonist ega kirjeldust, on üks kesksemaid küsimusi ka praeguses võimaliku taastamise debatis.

19. sajandi algul ehitati ümbriskäiguga kooriosa ja pikihoone idapoolsete traveede varemetesse Tartu Üikooli raamatukogu, mis jagati vahelagede abil algul kolmeks korruseks. Hiljem, 1920.–1930. aastatel, hoonet laiendati ja korruste arv kasvas seitsmeni. Interjööris on sellest ajastust säilinud klassitsistlikku dekoori segatuna neogooti elementidega. Seinapindu liigendavad kimpturbad ja simsid, trifooriumitsoon on markeeritud niššidega. Põhja- ja lõunaküljel toetasid välisseinu algselt massiivsed tugipiilarid, mille vahele olid rajatud kabeli löövid.

Hoones tegutseb praegu teadust, ülikooliharidust ja Tartu ajalugu tutvustav Tartu Ülikooli muuseum.